Juglus

Plankkkkkton! Üks plankton, kaks planktonit, viis planktonit, aitäh. Huumor on põhjas, tänan küsimast.

Eile käisime Keiduga õues. Ostsin endale sütt ka ja siis koju jõudes kritseldasin veidi, sest söega on kõige mõnusam kritseldada ja siis mõtlesin, kas ootan Mirjami ära, aga ei oodanud, sest nii suur unn tuli peale ja siis läksin magama, ajee.

Kõik on haiged ka. Ma loodan, et ma kujutan ette endale seda kerget kurguvalu. Haigeks küll ei viitsi jääda praegu.

Ja Vilhelm tuleb reedel. Ja tal on täna sünkar, jeje. Ma juba nii ootan, et saaks ta üle nalja teha ja siis koos naerda ja öelda, et piima peab ta endale ise ostma, kui ta seda paljalt juua tahab ja kõrva tagant sügada, muhihihi .)

Vähemalt ma pole ainuke..

Kärt ütleb:
*aa..
*miks su võtmed minu kotis on?
*mina pole neid sinna pannud, ausalt
mirjam ütleb:
*oiputs
*PÄRISELT?
Kärt ütleb:
*jah
*aga kuidas need sinna said?
mirjam ütleb:
*no vitttttu
*ei tea
*äkki kogemata panin
*pleier on rebaste käes, kaart markuse juures, telf kadunud ja võtmed sinu kotis..
Kärt ütleb:
*kõlab nagu tragikoomiline
mirjam ütleb:
*mirjam’s style

Mitu-mitu head ja mõni halb asi.

Hm.

Hea on see, et ma saan täitsa olla juba, rahulikult ja rõõmus ja kindel. Selline hea. Natuke uus muidugi, aga uus hea. Hea uus. Natuke tuttavam uus. Selline, et avastamist veel on ja see avastamine on nii põnevpõnev, Selline, mis paneb naeratama niimoodi rahulikult ja silmad kinni. Mitte seda tobedat õndsat naeratust, vaid.. tead küll.

Selles osas siis.

Teine hea on see, et issi tõi mulle ja Mirjamile Ateenast? Elizabeth Ardeni Green Tea. Kui mulle meeldivad mingid asjad, siis see, kui ma mingi uue hea lõhna saan, meeldib veel rohkem (kui see muidugi minu lõhn on, st ma arvan, et lõhna ei saa kinkida nii, et hm, ma kingin selle lõhna, äkki talle meeldib, lõhn on üleni selline asi, mida sa pead teadma või tahtma ja sulle täiesti omane olema ja minu arust, st mulle/ma ei saaks kunagi lõhna nii kinkida, et näe, äkki sulle meeldib. Näiteks, mismõttes saab kuskilt kataloogist mingit lõhna tellida? Kui seal isegi seda hõõrumiskohta pole? “Hm, tundub nagu hea lõhn.. ilus naine valges kleidis ja mees ka tal siin kõrval.. üldse, ilus pudel ja ilus pilt.. tellime”). Aga lõhnad on nii kallid ja neid ei kingita või kui, siis sünnipäevaks ja mitme peale. Ja issi vist teadis või mäletas, et mul oli see kunagi ja siis ma olin üleni ühühühü, tänks. Nüüd mul (meil) on veel üks selline, mida saab iga päev kanda. Teine selline on mul Kenzo L’eau Par (lemmiklõhn aastast sada) ja veel üks selline on DKNY Be Delicious. Mõlemad ostsin eelmise aasta veebruaris, kui ma tuludeklaratsiooniraha sain. Ja siis on veel Laura Biagiotti Laura, mille ma endale nüüd detsembris uuesti ostsin, sest ma igatsesin seda väga-väga ja sest see meeldib mulle niiväganiiväga, et tahaks iga päev kanda, aga ei saa, sest muidu saab otsa ja see on nii kallis. .( Ja siis muidugi Mirjami Vercace Bright Crystal, aga seda ma kannan väga harva, sest esiteks on see Mimmami ainuke lõhn ja teiseks on see üsna intensiivne. Selline Mirjamilik rohkem.

Noh, ja halb asi on see, et ma kaotasin võtmed ära. Ja see on nii uskumatult mismõttes, et ma peaaegu ei saanud nuttagi selle peale, sest üleni mismõttesminugasellisedasjadjuhtuvadnüüd. Lihtsalt selline ei-ole-võimalik-tunne. Boonusena natuke selline katsu-nüüd-endaga-lõpuks-hakkama-saada-asi. Ohjahohjah. Ai kän dju it.

Also can Keit, mul on nii hea meel ta üle. Kõlas nüüd valesti vist. Aga see on hämmastav, kui palju mõistlikumaks inimeseks ta muutunud on aastatega. Üleni selline elujaatav hoiak, mulle nii meeldib. Üldse, sellise olekuga inimesed meeldivad. Sellised, kes ei räägi kogu aeg, kui raskeraske neil on ja kuidas ikka nutt ja hala. Ma, nimelt, arvan jätkuvalt, et mida rohkem inimene nuttujahala teeb, seda mittekeerulisem ta olukord tegelikult on. Ma võiks mitu näidet tuua toredatest inimestest, kes kunagi ei vingu ja ahasta, kuigi põhjust oleks umbes miljon. Ja selliseid inimesi lihtsalt vaatad vaikselt imetledes ja mõtled, et ohhhh. .)

Tahaks juba nii väga magama minna, aga ma ei saa, sest pesu veel üleni peseb ja mul pole homme midagi selga panna, kui ma neid riideid täna kuivama ei pane ja omg. Samas, masin teeb juba sellist häält, mida nad tavaliselt lõpus teevad.. nagu trrrr, trummeldab. Varsti-varsti.

Kass nõuab tavapärasest rohkem tähelepanu. Tuleb igale poole järgi ja vaatab andunult otsa. Kogu aeg mõtlen, et äkki on söök otsas, aga ei ole. Ilmselt ta lihtsalt ootab, kuni ma magama lähen. Ta vahel teeb seda. Istub kannatlikult mu voodi ees, ootab, mil ma pikali heidan, et end mulle siis peale laotada. Ja kui ma end alles sätin, sobivat asendit otsin ja ta juba nugistama tuleb kuhugi, siis ta, mulle tundub, peaaegu saaks nagu aru, kui ma etteheitvalt “oooota nüüd natuke” ütlen. Tõmbub korraks eemale kuidagi. Selline kass.

Tegin Facebook’i ka konto. Nii põnev on nüüd. Aga olgu ma neetud, kui ma seda kuradi farmimängu mängima hakkan. Ei hakka. Keit võib rääkida, mis ta räägib. Samas, võib-olla ei tasuks olla üleni eelarvamusi täis topitud mängude koha pealt, mis lamba ja lehma hääli teevad. Selles mõttes, et kui Keidu ütleb, et mulle miski meeldiks, siis tavaliselt meeldib ka. Ma lihtsalt ei taha, et mulle mingi farmimäng meeldima hakkaks. Järgmiseks tuleksid WOW (lühendatakse nii?), Starwars ja Twilight. Haha, Twilight, ei. Ma teeks mingi star-asja maratoni enne. Ma teeks mitu star-asja maratoni. Ja ma vaataks ära miljon multat. Triljon.

Okei, Kärt, see Twilighti-asi hakkab vananema, kõik teavad, et sulle ei meeldi, let it go.

Tõusin hommikul ja tundsin end värskelt nagu noor lammas, üleni välja puhanud ja hea enesetundega. Nägin, et köögis tuli põleb ja mõtlesin juba Mirjamile kõnet valmis, kuidas ta peaks enne magama minekut ikka kontrollima, et kõik tuled kustutatud on, sest mis elektriraiskamine see siin käib. Tõmbasin hommikumantli selga ja kööki astudes vaatas mulle vastu Linda kaunis nägu, mille peale ma olin üleni “mismõttes, kus Mirjam on?”. Tegid Jaagupiga suitsu rõdul. Selgus, et nad olid mõelnud meile kell seitse hommikul külla tulla. Teadmata, et kell juba nii palju on. See, et mina juba tööle hakkan liikuma, tegi Jaksale nalja igatahes. Tegin kohvi, lendasin pessu ja mõtlesin, et naljakaid asju juhtub ikka.

Dümdidüm, Mariliisi juurde ei jõudnudki eile, sest pea hakkas natuke valutama ja mingi aja pärast tundus mõned Dexteri osad ära vaadata hoopis parema mõttena (küll ma selle veini osas reedel midagi ette võtan). Dexter on selline sari, mille puhul tahaks kogu seasoni korraga sisse ahmida. St ma tahaks, aga ma ei tee seda, sest see on nii hea, et ma sunnin end korraga mitte ära vaatama. Ma väga kadestan neid inimesi, kes seda üldse näinud pole, sest neil on see kõik veel eeeees. Võiks olla ees, st.

Nugistan edasi nüüd.

Vaata, mis pildid ma leidsin kevadest. :(

Selline pihv. Tahaks kevadet.

Sellised joome-veini-asjad on nii head.. mitte joome-veinist-purjus-asjad (mis on ka head, aga.. saad aru küll), vaid lihtsalt.. joome-veini-asjad. Joome-natuke-veini-ja-teeme-natuke-nalja-ja-räägime-natuke-juttu-ja-läheme-siis-pleierit-kuulates-koju-asjad.

Ühesõnaga, õhtul kavatsen vahelduseks veidi sotsiaalne olla. Mariliis kutsus külla, sest Sursu oli täna hommikul võrdlemisi ootamatult end tema toas ilmutanud ja siis Mammu mõtles midagi teha ja mõtles ja mõtles ja mõtles teha mingit spinati-lõhevärki ja mitte ükski, ma mõtlen, mitte ükski spinati-lõhevärk ei lähe ilma paari pudeli valge veinita. Ma juba tean, kuidas ma seal istun, selg sooja ahju vastu toetatud, ja juttu räägin ja kuulan ja naeran ja vaatan, kuidas Mariliis nugistab ja mulle veini juurde kallab samal ajal, kui ma suitsu teen. Sest mul lihtsalt on sellised sõbrad (ei hinda neid üldiselt alkoholi juurdekallamise järgi, see lause sobis lõigu lõpetuseks lissalt).

Loodetavasti jääb meelde mõistlik olla ja mingid vahetussokid kaasa haarata, sest teadagi, selline lumi ja tennised, no ei. Hehe, see oleks nagu sündmus – Mariliisi juurde minek. Ma olen viimasel ajal lihtsalt tõesti väga vähe kuskil käinud ja midagi teinud. Ja liiga vähe alkoholi joonud.

Ja Vilhelm ei tulegi nädalavahetusel, millest on üllatavalt kurb. Mitte nii kurb, et ise Tallinnasse läheks, samas.

Küll aga leppisime Arturiga juba mingi aeg tagasi kokku, et kui ühelt eksamilt läbi saab, teen talle süüa. Eksami sai B, järelikult teen süüa. Reedel. Mingid inimesed tulevad ilmselt veel. Kui sa tunned, et oled üks neist inimestest, kes võiks tulla, siis anna teada. Võib-olla lasen sinu ka sisse. Ilmselt lasen.

Vaata, vahepeal on mingitele toodetele peale kirjutatud, et parima tulemuse saavutamiseks peaks kasutama veel mingit teist sama firma toodet. Umbes.. et kui sa ostad selle hambaharja, siis kõige paremini peseb siis, kui sa ostad selle sama firma hambapasta ka. Siis ma mõtlesin, et kas on päriselt ka selliseid inimesi, kes vaatavad ja mõtlevad, et hm, see kõlab loogiliselt, ostangi, tahaks seda parimat tulemust siiski.

Kui ma, näiteks, teen kunagi oma juuksevärvi firma.. või no, selle firma, mis teeb šampoone ka ja selliseid asju, siis ma teen nii, et pärast juuste värvimist saab pesta ainult selle minu šampooniga. Sest teised ei töötaks, st teeksid juuksed veel mustemaks, kui nad enne olid. Iseenesest mõistetavalt kirjutaksin ma vastava jutu ka juuksevärvi karbi peale, et inimesed siis teaksid. Et kui ostad mingi teise šampooni, siis sa mitte ainult ei jää ilma parimast tulemusest, vaid saad kõige halvema, mis võimalik. Sest nii hea nali ja arulage jutt.

Ma nii väga absoluutselt mitte ei salli inimeste taolisi MSNi personal message’e, mis on, ilmselgelt, lihtsalt kirjutatud selleks, et näe, ma oskan inglise keelt, kuigi mul pole midagi öelda. Tavaliselt on seal mingi sarkastiline võltsattitude’i täis mitte midagi tähendav lauseke. Lissalt, et aje. See peab olema sarkastiline, kindlasti, rõhutatult, vastasel juhul ei tööta. Lihtsalt selline attitude. MSNi personal message’iks. Khihi.

Näiteks, “go fuck yourself”. Vaatas kellegi nime järel vastu mulle üks päev. Okei. Oled kuri. Aga kas kõik peavad nägema, kui kuri sa oled? Või nagu, milleks? Mida see.. tegema peaks, kuidas see töötama peaks? Kas seal on see, et sa kirjutad midagi, et siis inimesed tuleksid ja ooooo, tibu, missul onnn? Või kui sa oled kellegi peale tige, siis mismõttes sa talle seda otse ei ütle või mismõttes selline.. tead küll.. ma ei oska seletada. Nii 13 kuidagi.

Hehe, mul tuli kuidagi jälle meelde üks musavideo, mis ma kunagi ammu-ammu nägin, aga mille üle ma juba aastaid naernud olen, kui mingil põhjusel jälle meelde tuleb. See oli kuidagi nii, et oli üks pihv, kes laulis, et ta on oma endisest mehest nii üle saanud, aga ta tegi seda nagu.. oma endise mehe korteris. Mees oli video ajaks õue läinud. Niisiis, samal ajal, kui ta seda korterit seal hoolega segi peksis, laulis, et “i can breathe for the first time, i’m so moving on, jeejee, thanks to you, now get what i want, blabla”. Jaaaa sealt läks tüübi vannitoa peegel.. ja nüüd viskas tooli vastu seina.. Hm. Kui üle saanud?

Üldse, see tüübi asjade segipeksmine (võrdub siis vist natuke nagu nutt ja hala ja suutmatus normaalset musavideot teha) on ka selline asi, mis mul üleni silmad pöörlema paneb. Üleni mingi jeaaah, girlpower, me veel näitame neile meestele, kes kõik on sead, jeaaah. Okei, see korterite segipeksmine on äärmuslik värk veidi, ma mõtlen seda üleüldist eitede sädistamist antud teemal. Ohumärk on siis, kui keegi viitab isekeskis naissoole kasutades sõna “me”. Siis tuleb alati mingi näägutamine ja kädistamine. Fuh. “Me peame seda ja me peame toda, sest nemad naguniiii..” A’la “naised, naised, me peame kokku hoidma, pläädu-pläädu”, no tra. Nagu turuvarblased, tead küll.  Ma tean, et vähemalt Mirjam jagab täiega biiti selle teema koha pealt. “Kogu see fuck-mehed-asi. Keda sa lollitad?”

“Issand, ja tead, ma kõndisin kõnniteel autoteepoolses servas ja ta ei teinud teist nägugi..” Päriselt, oma väikeste kõrvadega kuulsin sellist lausejuppi mingi päev linnas. Ja selle juures on nii paljud asjad mööda lissalt. Kusjuures, mitte see, et viisakusreegel? näeb ette, et mees ise autoteepoolses servas kõnnib. Viisakusreeglid võivad mu poolest olla, ükskõik, aga see, kuidas sellest mingi issand-ja-tead-mis-siis-oli-asi teha.. see pole isegi “nõme” selles mõttes, see on konkreetselt selline.. vastik.

Iffand, vähem kui tund tööpäeva lõpuni! Who’s made of awesome?

Issi ostis mulle Kenti täna. .) Ma ütlesin, et mul on raha jumalast otsas, välja arvatud 34.- ja siis ta ütles magusalt naeratades, et suitsu ta mulle nüüd küll ostma ei hakka, mille peale ma olin üleni silmapööritus, et ma ei tahagi, et ta mulle suitsu ostaks, aga ta võiks mulle veidi laentsi teha, et ma kolm päeva elada saaks millestki. Ja siis ta ütles, et ta loodab, et ma ikka jalgadel püsin, mille peale ma küsisin kulmu kortsutades, et millal ma ta käest viimati raha küsisin, mille peale ta ütles, et eieieieiei, ma olengi väga tubli raha suhtes ja rahast polegi kahju, aga lihtsalt ja siis ma olin, et “aga Mirjamil pole ju tööd praegu ja puha” ja siis ta oli, et mhmh. Ühesõnaga. Aga kuna tal sularaha polnud, siis ütles, et käib ise poes ära ja toob ühtlasi ka midagi süüa. Ja siis tõi Kenti ka, Mirjamile ka paki, sest “muidu sa suitsetad end siniseks”, mhmh. Ja söögiks tõi vastlakukleid. .) Selline mees. Ma tean, et ma oleks pidanud mainima, et ma tahan süüa, mitte saia, kuna tegu on siiski minu isaga, aga noh. Pole hullu. Pealegi, neil oli moos sees, mille peale ma väga ära ehmusin. Selline rõõmus üllatus – “mooos, siin on moos sees!” Halb moos oli, aga mis siis. Mõte loeb. Ja terve nägu oli seda valget asja täis (kas möirgame naerda nüüd) ja natuke naljakas ja tobe. Viskas sajase ka (H). Mirjamiga kahepeale. Ta annab alati kõik asjad Mirjamiga kahepeale. Vähemalt saab nüüd esmaspäevani ära elatud kenasti. Sest esmaspäev on pal-gaa-päääev.

Ükskord, umbes nii paar aastat tagasi, viskas meile kümnekad mõlemale. “Kommiraha”. Siis ei osanud küll midagi öelda. Žest on kaunis, kahtlemata, aga..

Tahaks, et oleks juba õhtu. Tahaks, et saaks koju ja natuke magada ja siis õue minna ja sõpru näha. Kasvõi korraks, sest see on väga tõsi, kuidas enam ei viitsiks eriti Zavvis istuda. Ma võiks istuda näiteks ükskõik, kus mujal, aga see koht kuidagi ei tõmba praegu.

Eile käisime sünnipäeval ja siis õhtul tuli Jaagup meile, rääkisime juttu ja tegime nallllja. Jõid Mirjamiga viiiiina. Ma istusin pliidi peal ja jõin siiiidrit. Kaks tükki. Täitsa mõjusid, nii hea uni tuli. Jaksa ja Mirjam läksid õue hiljem. Korraks ärkasin öösel üles (kuna Mirjam on endale minu eraelu arutamise koha pealt oma blogis täitsa vabad käed jätnud, siis ma vastan südamerahus samaga) ja küsisin A käest, et kas see on mehe hääl, mida ma kuulen ja ta ütles, et vist jah. Ja siis ma mõtlesin, et teadagi. Läksin vett jooma ja kontrollima, et asi üle käte ei läheks. Nad seal istusid nummilt diivani peal (Mirjam mulle väga õnnelikult ja tähendusrikkalt otsa vaatamas). Kuulasid pleierit. Seirasin neid unisena hetkeks oma veeklaasi tagant ja läksin magama tagasi. Kõik paistis kontrolli all olevat.

Noh, Mirjam. On hea või?

Igatahes, nüüd on natuke selline nihelev olla.. umbes nagu oleks joonud eile. Selline, et kohv pole päris nii hea, kui ta muidu oleks ja pea natuke tuikab. Ja sellepärast ma tahakski juba koju ja natuke magada. Ja tahaks juba Mirjami käest kuulda, et mismõttes, aga ma ei saa temaga niipea rääkida, sest nad vist läksid magama umbes sel ajal, kui meie tõusime. Mhh. Mhhhh. Püha rahulolematus.

Ühtlasi, kui sa üritad öösel inimese kätt küünarnukist kõverdada, et see endale paremini ümber panna, siis ole kena, veendu, et käsi on sellises asendis, kus seda kõverdada saab, mitte teistpidi. Ja ära sikuta/tõmba/vääna meeleheitlikult, et miks see ei kõverdu ja mis tal viga on. Öösiti ei ole kõige taibukam. .(

Rahulolematuseks pole tegelikult mingit põhjust, kui natuke mõeeeelda. Juhuu.