Mingi witty lause selle kohta, kuidas ma üleni taibukuse kehastus olen. Nimelt – ärkasin hommikul üles kindla ja rahustava teadmisega, et küll ma selle saksa keele ära õpin. Mõtlesin, et lähen läpakaga Creppi ja kirjutan kõik sõnad kuhugi faili, et siis on hea paberilt õppida. Tulin, kirjutasin ja hetk tagasi meenus, et mul pole siin ju printerit. Võib-olla see on sellepärast, et ma eile üle poole päeva seda referaati kirjutasin või oma hommikut stereomeetriaga (selline sõna siis, stereo nagu see muusika.. stereo..) alustasin.. mis polnud tegelikult kõige hullem. Mulle meeldib, kui ma natuke aru saan. Kui mingigi aimdus on. Niimoodi vaikselt mõelda. Mitte, et esimene reaktsioon on midagi taolist, et “mis asi see on? Mis nurk? Mis komadega vastus?”. Mul on siiamaani imepisike kartus komadega vastuste ees, sest kusagilt on jäänud teadmine, et kui on komad, siis on kindlasti vale. See võis olla kusagil algklassides, ma kujutan ette. Ja lööb kõik segi, kui sa saad teada, et jääb juurega vastus ja see on õigem, kui komadega vastus, issand.. jumal.. juured.. tekstülesanded.. ma vihkasin tekstülesandeid. See võis ka algklassides olla. Nagu sa näed – armid jäävad. Kõik läheb mööda, aga armid jäävad.

Vähemalt ma oskan korrutustabelit. Mirjam ei tea isegi seda.

Kuidas saada aru, et inimesel on teistmoodi aju ja talle meeldib matemaatika? Ta ütleb täisarvulise vastuse peale “ilus”. Või “armas” või midagi muud taolist. Kui mul tuleb täisarvuline vastus, siis ma heal juhul mõtlen, et okei, see võib nüüd mingitpidi õige olla, kuigi ilmselt ei ole.. ilmselt peaks hoopis komadega olema, aga samas ei tea ka.. ma proovin selle eelviimase tehte asemel ühte teist tehet ühe teise valemiga ja vaatan, mis siis tuleb.. ja siis valin, mis loogilisem on.. ma võin ma selle komadega vastuse sulgudesse panna.. ? Igaks juhuks..? Kui ruudu üks külg tuleb pikem kui teine külg, siis ei saa ju õige olla? Või saab?

JESS, tiitelleht on valmis.

Alati, kui ma mingite uute inimestega tutvun, siis ma natuke mõtlen, et millised nad on ja kas ma võiksin nendega näiteks normaalselt läbi saada. Tavaliselt tuleb kasuks, kui inimene liiga palju ei mölise, sest vaiksemad inimesed tunduvad mulle tavaliselt kuidagi normaalsemad. Ma ei tea, miks. Ilmselt, kui inimene palju räägib, on suurem võimalus, et ta suust midagi lolli välja tuleb ja ongi kõik rikutud. + palju rääkivad inimesed väsitavad jne jne. Eriti koolis.

Igatahes, mu kõrvale potsataski üks selline vaikne neiu, üleni korralik ja kõik süsteemis ja üleni selline.. ja ma mõtlesin, et ooo. Meist saavad parimad sõbrannad. Ei mõelnud tegelikult. Aga, noh. Ja mingit aega oli juba selline seis olnud, et aeg-ajalt rääkisime midagi ja ma küll ei leidnud temas midagi väga erilist või midagi sellist, miks ta mulle eriti meeldima peaks, aga ma olin rahul, sest.. noh. Igatahes. Jõuame tagasi algusesse. Ma polnud veel välja mõelnud, kas me võiksime kunagi hästi läbi saama hakata või mitte, kui see juhtus.

Oli selline loengu vormis tund, üleni põnev ja selline. Huvitav. Ja meie ees istus üks.. eh, oli mingi. Kogu aeg vaatas taha ja itsitas ja oli üleni ebameeldiv. Vaatas mitu korda mulle otsa ka, ma vaatasin oma “lioness-pilguga vastu” (ma olen ära õppinud, kuidas käib “lioness-pilk” aka “lioness eyes”. See on Mirjami väljend mu näoilmele, kui ta arvab, et ma teda kuidagi eriliselt hukka mõistan.. ma tavaliselt tegelikult ei mõista, aga nüüd ma vähemalt tean, milline see pilk välja võiks näha ja natuke lõbus on seda võõraste inimeste peal ära kasutada. Kuigi see tähendab lihtsalt seda, et ma olen täitsa-täitsa tõsise näoga ja muud midagi). Ah, nii palju liigset juttu.. igatahes. Lioness-eyes. Minu õnnetuseks ta väga ei reageerinud, vaid vaatas lihtsalt vastu. Ja ma peaaegu tahtsin öelda, et “vaata enda ette, idioot, jutt tuleb sealt pooooolt”. Aga ma poleks julgenud ja ma pole tegelikult väga selline, kes võõraid inimesi avalikult kohe paika hakkab panema. Ma olen rohkem selline salaja hukkamõistev, höhö. Oh.. jälle see liigne jutt. Igatahes. Jaja. Jutt käis agraarühiskonna naistest ja sellest, kuidas oli täitsa normaalne, et naisel oli 15 last ja kuidas mehel võiski eluajal olla näiteks 3 naist, sest eelnevad olid kurnatusse ära surnud või kuidagi. Ja issand jumal.. see pihv, kes mu ees istus.. arva ära. Ta vaatas jälle tobedalt itsitades taha ja ütles sellele minu kõrvale istuvale, et “hehe, mõtle, millised tissid neil naistel võisid olla”. Ma kujutan ette, et ma võisin silmad kannatlikult sulgeda ja endale ette kujutada, et just ei tehtud sellist nalja.. et pole ju olemas, et keegi millegi sellise peale itsitaks. Või siis ma tegin talle intensiivsemat lioness-pilku.. ma ei mäleta. Aga ma mäletan, et ma olin nii rõõmus, et mu kõrval istuv neiu selle peale kuidagi ei reageerinud. Ma mõtlesin korraks, et ma võiks temaga isegi hästi läbi saada. Little did I know..mõned sekundid hiljem itsitas ta, imiteerides rinna üle õla viskamist. Nalja kui palju neil kahel. Ja siis ma teadsin.. et meie vahel ei saa kunagi midagi olema.

Kärt ütleb:
*kuidas litereerimisega?
keidu ütleb:
*aega on, aega on (H)

Mulle üldiselt need igasugused smailide kasutamised msnis ei meeldi. Millegipärast. (A) :D. Huvitav, miks. :o. Aga kui Keit ütleb, siis ajab alati muhelema. Eriti, kui ta kasutab seda nõmeda prillidega varianti. (H) (H) See on vist see, et ma tean täpselt, kuidas ta laivis ütleks, et “aega on selle õppimisega”. Vist-vist. ;)

:S

:PPPPPPPPPP

A, seoses smailide kasutamisega, viimane peaaegu hüsteerilist naeru esile kutsuv Sirla moblapildiblogist. Ma täpselt ei tea, aga midagi on selles väga naljakat. Eriti see viimane.

 

Oo, nädalavahetus. Külm ka.

Ma pole veel otsustanud, kas ma vaatan täna õhtul voodis Izzardi stand-up’e (aje, aje, tõmbasin neid eile endale terve hunniku, kuigi ega Dress to Kill’i ilmselt mitte miski üle ei trumpa, samas, eks näeb, arutlen siin niizama omaette) või lähen Mariliisiga kütma. Mõlemad on üsna head variandid. Ma pean veel mõtlema. Kuigi, tuleb tunnistada, sügis on üsna ebakütetult möödunud. Imelik täitsa. Peaaegu nagu.. ma ei.. vajaks.. alkoholi.. ?

Väike kaval huumor siis postituse lõppu. Nagu mul kombeks. Ma tean, ma tean..

Tead küll neid igasugused väikseid netimänge, mida kogu aeg mängiks, kui juba alustasid. Et jee. Ma leidsin eile ühe sellise. Ma ei otsinud seda tegelikult, see tuli ise mu juurde. Ma räägin sulle igaks juhuks, mis see on, pärast vajutad ja hüüad, et nõmee. Hehe, kui keegi hüüakski omaette kodus, et nõmeee.. igatahes, see on Euroopa kaardi tundmise mäng. Selline. Et üsna kiiresti pead vajutama riigi peale, mida küsitakse. Mida kiiremini õigesti ära tunned, seda rohkem punkte saad. Vajalik täpsustus loomulikult.

Mulle meeldib, kui on mingeid väikseid asju teha. Ja siis ma saan mõelda, et mis järjekorras ma neid teen. Suurte asjadega on samamoodi, aga suured asjad võtavad tavaliselt rohkem aega ja pole nii lahe. Täna näiteks pärast kooli pean ma vaatama minema, mida teeb herr Kruus ja kas ta äkki viitsib mulle mõned pildid välja lasta (ilmselt ainult söögi eest mingi õhtu minu pool, aga mis siis ikka, ma olen valmis sellisteks ohvritegudeks); minema Suudlevatesse, et küsida, kas mu vihmavari eilsest on neil veel alles ja siis isa juurde kippelt. “Kippelt” on nii imelik sõna, emps kasutab vahepeal.

Ja alles kolmapäev on. Enda arust on nii palju tehtud. Ruumilisusasjadest mitte aru saadud ja puha. Kõike jõuab. Häda ja viletsus, ma ei taha isegi mõelda selle peale. Õnneks on Murca, kellel on teistmoodi aju. Mulle meeldib, et ikka vahel on selliseid inimesi. Peaaegu nagu üli. Mingi natuke müstiline, kuidas sellest aru on võimalik saada või nii.

Ja kusjuures, ma olen sügavalt veenudnud, et see on arvestatav osa intelligentsusest (pole vist mõtet tegelikult sügavalt veenunud olla, see ju ongi mingi näitaja), nii et see pole isegi naljakas mitte.

Aeeh. Väga ei muretse ka samas. Vahel ma ei saa aru, kas ma alapõen või ülepõen. Võib-olla ma olen selline normaalne keskmine.

Aa, vaata pilte, nii nummikaru.

Ma tean, mul alles olid ta pildid, aga mis siis. Ma elan õndsas lootuses, et sulle meeldivad laste pildid sama palju kui mulle. Teine ja kolmas pilt on natuke jubedad tegelikult. Nagu nõid või mingi asi. Ja natuke naljakas. Kui tema selle näo peale naerda, siis ta hakkab plaksutama arvates, et on millegi erakordsega hakkama saanud. Ja siis teeb uuesti, sest nii lahe, kõik naeravad, ajee.

Kaks väga pingsat mõttetööd nõudnud päeva on olnud. Niimoodi vaikselt. Reedel mitte nii vaikselt, aga üleüldiselt.. mõelda inimeste peale, mis sunnib või paneb neid käituma nii, nagu nad käituvad, miks, millistel kaalutlustel või nende puudumisel jne. Kurb ka. Ei taha mõelda kõige halvemat ja ilmselt pole põhjustki, aga teatud hetkedel on raske objektiivseks jääda.

Midagi on igatahes katki tehtud.

Joome issiga kohvi. Tegin talle valmis ja hakkasin segama, enne kui ta tassi enda kätte haaras.

Ei, ära sega, ma joon niisama.
- … Mis mõttes, kohvipuru ju?
Jah.
- Hamba vahele jääb ju, vastik?
Ei, ma söön ära selle.
- Ah?
See ongi osa mõnust.

Oi, kuidas mulle ei meeldi see väljend “ükski heategu ei jää karistuseta”. Üleni whinge-whinge-whinge. Või.. isegi mitte väga see virisemise osa, vaid midagi muud on selle juures nii mööda lihtsalt. Jälle üks neist eestlaslikest asjadest vist. Ära siis tee heategu, kui sa tead, et sellele karistus järgneb. Vähem virisemist. Ma tean, ma tean, vaene sina, aga ära siis tee.

Ühtlasi, ära hõiska enne õhtut ja pill tuleb pika ilu peale.

Mh.. valitsus.. :(

Läksidki ära.

Vääks. :(