Mingi witty lause selle kohta, kuidas ma üleni taibukuse kehastus olen. Nimelt – ärkasin hommikul üles kindla ja rahustava teadmisega, et küll ma selle saksa keele ära õpin. Mõtlesin, et lähen läpakaga Creppi ja kirjutan kõik sõnad kuhugi faili, et siis on hea paberilt õppida. Tulin, kirjutasin ja hetk tagasi meenus, et mul pole siin ju printerit. Võib-olla see on sellepärast, et ma eile üle poole päeva seda referaati kirjutasin või oma hommikut stereomeetriaga (selline sõna siis, stereo nagu see muusika.. stereo..) alustasin.. mis polnud tegelikult kõige hullem. Mulle meeldib, kui ma natuke aru saan. Kui mingigi aimdus on. Niimoodi vaikselt mõelda. Mitte, et esimene reaktsioon on midagi taolist, et “mis asi see on? Mis nurk? Mis komadega vastus?”. Mul on siiamaani imepisike kartus komadega vastuste ees, sest kusagilt on jäänud teadmine, et kui on komad, siis on kindlasti vale. See võis olla kusagil algklassides, ma kujutan ette. Ja lööb kõik segi, kui sa saad teada, et jääb juurega vastus ja see on õigem, kui komadega vastus, issand.. jumal.. juured.. tekstülesanded.. ma vihkasin tekstülesandeid. See võis ka algklassides olla. Nagu sa näed – armid jäävad. Kõik läheb mööda, aga armid jäävad.
Vähemalt ma oskan korrutustabelit. Mirjam ei tea isegi seda.
Kuidas saada aru, et inimesel on teistmoodi aju ja talle meeldib matemaatika? Ta ütleb täisarvulise vastuse peale “ilus”. Või “armas” või midagi muud taolist. Kui mul tuleb täisarvuline vastus, siis ma heal juhul mõtlen, et okei, see võib nüüd mingitpidi õige olla, kuigi ilmselt ei ole.. ilmselt peaks hoopis komadega olema, aga samas ei tea ka.. ma proovin selle eelviimase tehte asemel ühte teist tehet ühe teise valemiga ja vaatan, mis siis tuleb.. ja siis valin, mis loogilisem on.. ma võin ma selle komadega vastuse sulgudesse panna.. ? Igaks juhuks..? Kui ruudu üks külg tuleb pikem kui teine külg, siis ei saa ju õige olla? Või saab?











