… on peaaegu sama nõme, kui oma eestlastest sõpradega feissis inglise keeles suhtlemine.

Mingi huvitav asi toimub siin Vallikraavi tänaval, eriti varahommikuti ja hilisõhtuti. Kuna siin on nii vaikne, siis inimesed, kes siin neil aegadel kõnnivad, arvavad ilmselt, et läheduses pole ühtegi inimest ja käituvadki nii, nagu nad siis käituksid, kui teaksid, et oleksid üleni üksinda. Nad muidugi unustavad mu valvsa pilgu neid jälgimas oma rõdult. Ja veab mul, sest väga põnev.

Kõige tihedamini tuleb ette inimesi, kes omaette räägivad. Vaata, nagu lapsed aeg-ajalt omaette räägivad. Selliseid lapsi näeb muidugi igal pool, ka rahvast täis tänaval. Täiskasvanuid mitte nii väga. Ja enamasti räägivad omaette vanemad inimesed, aga mitte ainult. Vahel vaatavad kõrvale ja taha, ilmselt lootuses seal mitte kedagi kohata. Eile näiteks rääkis üks naine oma koeraga.. omaette.. vist.. või lapsega. Selline spetsiifiline intonatsioon oli, nagu räägiks koera või lapsega. Tead küll.

Ja siis ükskord öösel kõndis mööda üks naisterahvas, no umbes minu vanune äkki (plika siis) või pisut vanem, üleni kontsadega ja peene mantliga ja väga selline.. tead küll. Soeng kenasti sätitud ja. Ja just siis, kui ma hakkasin mõtlema midagi seoses hoolitsetud ja kenade inimestega, rögastas ta peaaegu kõrvulukustavalt (sest nii vaikne oli) ja lissalt sülitas maha. Ja mitte nagu mingi nunnu sülitamine (mis on nunnu sülitamine?), vaid nagu ehtne madrus. Või mingi tegelane, kes robustselt rögastab. Sellele vaatasin küll järgi nagu päris eestlane, et mis mõttes.

Hisssand jumal, kas sa kirjutad ka või ei kirjuta üldse.. ma pole nii ammu kirjutanud, et mul läks miljon aega, et üldse üles leida see koht siin, kus ma uut postitust teha saan.

Elu on kiireke neil aegadel. Mõtlesin selle kooliga ikka ühele poole saada siin ja see on oma aja söönud. Söönud niimoodi, et mul esimese hooga ei tule pähe, millal ma viimati õues käisin. Arvatavasti saab pooleteise käe sõrmedel üles lugeda need korrad viimase aasta jooksul. Ja muidugi ma tahaks rohkem sõpru näha ja juttu rääkida, aga pole üldse jõudu kuidagi. Pole jõudu, noh. Ja siis veel töö ka ja. Mitte et ma kurdaks. Ma olen kõigega üldises plaanis üsna rahul hetkel. Välja arvatud see sõprade nägemise koht, aga seda saab parandada. Juulis lähen Keidi poole elama, peika jätan kassiga koju.

Juulis peaks vist autukooli ka minema. Saab lõbus olema, mkm. Ja juulis on puhkus, mille peale ma veel väga hiljuti isegi mõelda ei osanud, aga kui natuke pressida, siis mõtlen kenasti. Väga imelik on ette kujutada hetkel, et midagi tegema ei pea.

Ja tegelikult, selle kiire elu juures on.. häid asju ka, st valdavalt head ongi. Ma olen vist kunagi sellest rääkinud ka, aga nii palju parem on teha palju asju, kui eriti mitte midagi.

 

Helistas eile üks väike poiss ühe probleemiga, ühesõnaga, küsisin ta nime, et saaks asja lahendada. Mark-Eerik. Otsisin, otsisin, ei midagi. Palusin siis igaks juhuks, et ta ütleks tähthaaval. Ja no muidugi oli k asemel c. Marc-Eerik. Ja siis ma küll mõtlesin, et mis mõttes. Et kuidas see töötab? Kuule, me peame pojale nime mõtlema. No paneme Mark-Eerik. A paneme c-ga vä? No paneme c-ga.

Samas olen kokku puutunud ka nimega Chätlyn. See paneb küll lapsevanemale mõtlikult otsa vaatama ja mõttes küsima, et mis sul valesti läks?

Siis eelmisel reedel mõtlesin, et proovin, kas veel mäletan, mida see lõbutsemine endast kujutab. Mäletasin ja laupäeva hommikul veel teravamalt. Sellest hoolimata lähen proovin täna uuesti. Enne kodus väike hõõgvein ja piparkoogid ja.. sest jõulud on ju. Mul pole üldse mingit jõuluasja sel aastal, sest miljon muud värki on teha ja lund ka pole ja.. aga küll ta tuleb. Emps pole isegi haiglas sel aastal, nii et kõik tõotab õnnestuda.

No ja siis veebruari lõpus, täpselt Mirjami sünkaril lähme me oma peikadega Lissaboni natukeseks ajaks. Viieks päevaks vist. Heldimuspisaratega silmis kujutan elavalt ette, mis pilke ma Mirjami peikalt saama hakkan iga pildistamiskatsetuse peale nendest.

Aga hop-hop-hop nüüd, kui ma paari nädala jooksul õudusega silmis südamest ei haara ja maha ei sure, siis on lootust, et pean kevadeni vastu.

Jälle mingi maksimaalne külmetus ja maksimaalselt kopp ees. Vähemalt on peika, kes teeb piparmünditeed meega. Ja ütleb, et ma olen troll. :(

Mis siin siis vahepeal oli..

Mandlite eemaldamine, aga mitte mul. Ja mida rohkem ma neid operatsioonijutte kuulen, seda enam ma loodan, et nad mulle ikka külge jäävad. Sest hirrrmus. Ma hakkaks juba enne operatsiooni nutma, ma arvan. Nutaks kogu aeg. Ja kardaks. Lööks näkku kõiki õdesid ja kogu komplekt. Nagunii.

Siis selline põnev uudis, et mul läks vana tööarvuti katki. Aku läks läbi ja usb jamas ja.. ja nüüd mul on uus. Peika ütles, et väga hea videokaart ja mingid protsessorid, ülipeen. Mulle meeldivad lissalt skriinseiveri mullid. Ei saaks must head arvutimeest.

Ja siis üks asi, mida ma olen mõelnud juba mõnda aega ja et kas seda saaks kuidagi muutma või.. või ma lissalt olengi selline. Et kui on mingi asi, milleks peab valmistuma. Koolis. Mingi kontrolltöö näiteks. Siis ma avastasin, et ma olen üks nendest nõmedatest, kes terve aja igiseb, et maijossska, niuniu, ja lõpuks teeb töö väga heale tulemusele. Ma ei väljenda seda küll nii nõmedalt, et ma ennast ei salliks sellepärast, aga ma mõtlen küll niimoodi. Ja see tuleb sellest, et ma pean iga kord olema 100% ette valmistatud. Ei saa ju minna tegema tööd nii, et vast saab läbi või et “no ma oskan suuremat osa, kindlasti läheb kenasti”. Peab ju kõik 3523 korda üle vaatame ja õppima ja meelde jätma ja.. ja see on nii tüütu. Et kui ma end 100% kindlalt ei tunne, siis on häving ja hukatus. Ja see pole mingi lahe asi, et oo, ta on nii maksimalist, ei ole üldse. Lissalt mingid loll asi, võiks palju vähem põdeda ja lissalt.. teha. Ja mitte õppima neid asju, mida ma nagunii teadma ei pea. Aga ma tahan. Ja siis õpingi.

Kuidas saaks teha nii, et ma enam ei tahaks? Või kuidas teha nii, et see rahulolu tööd kätte võttes ja kõiki vastused ilma mingisuguse vaevata paberile kirjutades nii suur poleks? Sest ma pole isegi mingi õppimisnugis ega midagi. Ja see kõlab juba, nagu ma oleks. :(

Huvitav, mis see tähendab, et natuke nagu käib sees ringi ja selline nõrkus ja uimasus? Väga huvitav tunne, mul pole kunagi nõrkust. Või just sellist spetsiifilist.. sellist tunnet. Nagu, mitte head.

Võib-olla ma reageerin füüsiliselt sellele teadmisele, kui kiireks mul nüüd kohe läheb. Ja-jah, ise ma selle supi keetsin ja selles nüüd magama pean. Aga siiski. Või siis ei-ei, peab olema positiivne, jah-jah. Ei, tegelikult polegi hullu, aga millest ma ikka siia kirjutan..

Et muretesime voodi? Jep. Kuigi mul pole kunagi midagi madratsil magamise vastu olnud, siis mind hirrrrmsasti häiris see, kui hommikuks oli padi madratsi ja seina vahel. Kohe nagu hakkas sügelema, umbes nagu.. nagu mingi asi, mis pidevalt häirib, aga mitte niimoodi intensiivselt, vaid vaikselt ja peaaegu märkamatult. Kogu see madratsi tagasi liiiigutamine ja “ära-hüppppa-see-liigub-paigast”, “ma-ei-hüpppppagi..” Nüüd on palju mõnusam.

Seoses sellega avastasin, et mulle väga meeldib haamerdada ja kruvida. Kui nüüd veel uudiseid jagada.

 

Peab see kuradi Tartu siis nii väike olema, et kõik kõiki teavad ja seletavad.

Sellise salapärase postitusega murran vaikuse, mis siin pikalt-pikalt valitsenud on.

Jõudsime just järeldusele, et mul on ikka tugevam iseloom, kui kunagi arvanud oleks. :) Ja veel üks pilt.

Wheee, nädal viimasest suitsust! Ja peiksi sünts! Topeltrõõm!