Ma olin eile terve päev issand-jumal-lõpeta-äraaaa. Ja ma arvasin, et täna pole enam põhjust turtsuda, aga näed. See ei lähegi ära. See ei lähe mitte kunagi ära. See jääb mulle külge igavesest ajast igavesti.
Mingi vaimukas märkus selle kohta, kuidas sa ju veel ei tea, millest ma räägin.
Tead, kuidas vahel hakkab mingi närv tõmblema? Niimoodi, et tunned. Kõndisin eile tööle ja siis tundsin järsku, et parema silma laug teeb mingeid trikke. Panin näpu peale ja siis tuksus. Siis oli natuke, et hihii, mis naljakas asi, nii toredaid ja huvitavaid asju juhtub ikka ja varsti on jõulud, lälä. Nii armas. Mul juhtub nii harva seda närvitõmblust ja ma ei saa öelda, et see mind rõõmsaks tegi, aga selline.. noh. Hihi. Ma olengi hommikuti sellises heas tujus, kõik tundub tore ja uus päev. Mingi silmalau tõmblus võib vabalt natuke lahe asi tunduda.
Igatahes. See kuradi laug tõmbles mul eile terve päev. Ma olin õhtuks meeleheite äärel, sest ta tegi seda umbes iga natukese aja tagant. Lõpuks ma lihtsalt vaatasin teist korda Inki (just siis, kui sa mõtled, et nii häid filme küll olla ei saa, ma võiks seda miljon korda uuesti vaadata lihtsalt sellepärast, et see nii ilus on ja teistmoodi ja muusika) niimoodi, et igaks juhuks hoidsin näppu parema silma peal, et kui see jälle tõmblema hakkab, saan kohe suruda ja hõõruda.
Lõpuks helistasin vanamale, kes on arst ja ma eeldasin, et ta teab, mis värk võib olla. Ma alati helistan, kui mul midagi viga on. Ja arva ära. Ta ütles, et tal tõmbles ka silmalau peal närv ükskord kaks kuud järjest. Mõtlesin juba, kui ilusaks mu lähitulevik kujuneb, kui ta küsis, et kas mul on pingeline aeg ja ma ütlesin, et ma ei tea, kas pingeline on, sest ma eelistan selle peale mitte mõelda, küll aga tean ma, et kiire on küll. Siis ta arvas, et järelikult on ikka pingeline ka ja ütles, et sellest see närv tõmblebki. Ma alguses ei uskunud, sest kuidas saab mingi närv tõmblema hakata lihtsalt sellepärast, et inimene mingil perioodil võib-olla rohkem asju tegema pead? Venitasin, et “aaarvad, jah..?” ja ta ütles, et ei arva, vaid teab. Siis ma mõtlesin, et jätan kooli pooleli. Olen ikka naljanina, eks. Khm. Olin üleni õnnetu koerapoeg seal telefoni otsas ja vanama ütles, et mõnele kirjutatakse sel puhul rahustid välja. Aga et mul läheb see kindlasti üle varsti. Ei kõlanud usutavalt, kuivõrd kõne alguses oli ta seda kahe kuu asja maininud.
Rahustid oleks muidugi üleni hea mõte. Ma saaks teha seda müstilist ma-söön-rahusteid-asja Zavoodis erinevatele inimestele. Ja siis kurvalt maha vaadata. Ja kindlasti võiks ma lisada, et olen Raja tänavas aega veetnud, sest inimene ei jäta ikka korralikult fucked up muljet ja ilmselt saaks kõvasti vähem tähelepanu, kui ta vähemalt korra ei maini, et ta Raja tänaval on olnud. Ja siis uuesti maha või kaugusesse vaatama. Sinna juurde võiks lisada muidugi antidepressandid, et rohkem päris oleks. Ja muidugi paanikahäired ja muu selline (jah, ma olen natuke õelust täis, sest mu silm jaurab, aga muus osas, olen ausalt selliseid inimesi näinud ja arvan endiselt, et kui inimene keset Zavoodi suurele laudkonnale taolist juttu ajab, siis ei peaks ta üldsegi mitte seal olema ja õlut jooma, vaid Raja tänavale tagasi minema ja natuke mõtlema, kas tal ongi mingi tõsisem häire või räägib ta seda juttu mingitel muudel põhjustel).
Igatahes. Täna hommikul ärgates olin hästi ettevaatlik ja proovisin oma silma peale üldse mitte mõelda (ma tegelt ei usu seda asja üldse, et kui sa millegi peale, mida sa ei tahaks, et juhtuks, ei mõtle, siis ei juhtugi, aga millegipärast praktiseerin ma seda küll). Ja alguses tunduski, et on üle läinud, kui siis hakkas vaikselt jälle tõmblema. Ja selle postituse kirjutamise vältel on ta seda umbes miljon korda teinud. Ta võiks vähemalt korraks teise silma peale kolida. Üks silmalaug läheb musklisse ja teine on täitsa lõtv. :(
Teiselt poolt, natuke lahe on ikka ka. Nagu süda oleks silmas. Ja mõtle, seal on tegelt mingi ime-ime-imepisike asi (närv siis), mis lihase liikuma paneb ja nii lahe. Ma pole veel päris otsustanud, kas see on lahe, et tõmbluse ajal ma päriselt näengi paremast silmast, kuidas miski liigub. Mulle natuke meeldib see koht, kus ma veel päriselt ei tea, kas on lahe või mitte.
Oot, mul tuli eile mingi hea sõna, mis mu arust täiega naljakas on, aga mida üldse enam pole kuulnud, et keegi kasutaks.. ja nüüd ma ei mäleta seda enam. Mhh. Aa, “lurjus”! Onju hea sõna? Aga keegi ei kasuta enam. Paneme lausesse. “Ta oli täiega lurjus ja ei tulnud minuga Zavoodi”. “Ma käitusin väga lurjuslikult ja ei läinud temaga Zavoodi”. Nii hea, et hakka või kasutama. “Ahh, sa oled lurjus!”.
Mulle meeldib, kui keegi kasutab mingeid selliseid sõnu, mida keegi teine enam ei kasuta. Alguses on natuke, et “oota, mis sõna sa just kasutasid?” ja natukese aja pärast on, et “heh, äge”. “Kihvt” on ka hea sõna. Nagu “kihv”, aga hoopis teine. Oo, ja “riidu minema”. Keit kasutab seda sõna alati. Äkki on mingi Tallinna släng. Sest ma ütlen ikka, et “tülli minema”. Aga “riidu” on natuke selline nunnu. Nagu väikesed lapsed lähevad riidu. Umbes, et kui inimene ütleb, et ta läks kellegagi riidu, siis ma kohe mõtlen, et kas seal lausesse lisandub nüüd sõna “liivakast” või kuidagi. Naljakas. Nunnu. Ja sealt tulenevalt ka “riiukukk”. Ahhh, sa lurjusest riiukukk, ma ei tule sinuga elusees Zavoodi/liivakasti!
A, ja mida ma eile mõtlesin – kui kaua meil päikest pole olnud? Või selget taevast? Ma peaaegu ei mäletagi enam, mis tunne on. See on nagu see, et talvel läheb meelest ära, mis tunne suvel on ja vastupidi. Mis tunne nüüd oligi ilma mantlita välja minna? Mismõttes ei pea salli kaela panema?
