Mis siin siis vahepeal oli..

Mandlite eemaldamine, aga mitte mul. Ja mida rohkem ma neid operatsioonijutte kuulen, seda enam ma loodan, et nad mulle ikka külge jäävad. Sest hirrrmus. Ma hakkaks juba enne operatsiooni nutma, ma arvan. Nutaks kogu aeg. Ja kardaks. Lööks näkku kõiki õdesid ja kogu komplekt. Nagunii.

Siis selline põnev uudis, et mul läks vana tööarvuti katki. Aku läks läbi ja usb jamas ja.. ja nüüd mul on uus. Peika ütles, et väga hea videokaart ja mingid protsessorid, ülipeen. Mulle meeldivad lissalt skriinseiveri mullid. Ei saaks must head arvutimeest.

Ja siis üks asi, mida ma olen mõelnud juba mõnda aega ja et kas seda saaks kuidagi muutma või.. või ma lissalt olengi selline. Et kui on mingi asi, milleks peab valmistuma. Koolis. Mingi kontrolltöö näiteks. Siis ma avastasin, et ma olen üks nendest nõmedatest, kes terve aja igiseb, et maijossska, niuniu, ja lõpuks teeb töö väga heale tulemusele. Ma ei väljenda seda küll nii nõmedalt, et ma ennast ei salliks sellepärast, aga ma mõtlen küll niimoodi. Ja see tuleb sellest, et ma pean iga kord olema 100% ette valmistatud. Ei saa ju minna tegema tööd nii, et vast saab läbi või et “no ma oskan suuremat osa, kindlasti läheb kenasti”. Peab ju kõik 3523 korda üle vaatame ja õppima ja meelde jätma ja.. ja see on nii tüütu. Et kui ma end 100% kindlalt ei tunne, siis on häving ja hukatus. Ja see pole mingi lahe asi, et oo, ta on nii maksimalist, ei ole üldse. Lissalt mingid loll asi, võiks palju vähem põdeda ja lissalt.. teha. Ja mitte õppima neid asju, mida ma nagunii teadma ei pea. Aga ma tahan. Ja siis õpingi.

Kuidas saaks teha nii, et ma enam ei tahaks? Või kuidas teha nii, et see rahulolu tööd kätte võttes ja kõiki vastused ilma mingisuguse vaevata paberile kirjutades nii suur poleks? Sest ma pole isegi mingi õppimisnugis ega midagi. Ja see kõlab juba, nagu ma oleks. :(