Helistas eile üks väike poiss ühe probleemiga, ühesõnaga, küsisin ta nime, et saaks asja lahendada. Mark-Eerik. Otsisin, otsisin, ei midagi. Palusin siis igaks juhuks, et ta ütleks tähthaaval. Ja no muidugi oli k asemel c. Marc-Eerik. Ja siis ma küll mõtlesin, et mis mõttes. Et kuidas see töötab? Kuule, me peame pojale nime mõtlema. No paneme Mark-Eerik. A paneme c-ga vä? No paneme c-ga.

Samas olen kokku puutunud ka nimega Chätlyn. See paneb küll lapsevanemale mõtlikult otsa vaatama ja mõttes küsima, et mis sul valesti läks?

Siis eelmisel reedel mõtlesin, et proovin, kas veel mäletan, mida see lõbutsemine endast kujutab. Mäletasin ja laupäeva hommikul veel teravamalt. Sellest hoolimata lähen proovin täna uuesti. Enne kodus väike hõõgvein ja piparkoogid ja.. sest jõulud on ju. Mul pole üldse mingit jõuluasja sel aastal, sest miljon muud värki on teha ja lund ka pole ja.. aga küll ta tuleb. Emps pole isegi haiglas sel aastal, nii et kõik tõotab õnnestuda.

No ja siis veebruari lõpus, täpselt Mirjami sünkaril lähme me oma peikadega Lissaboni natukeseks ajaks. Viieks päevaks vist. Heldimuspisaratega silmis kujutan elavalt ette, mis pilke ma Mirjami peikalt saama hakkan iga pildistamiskatsetuse peale nendest.

Aga hop-hop-hop nüüd, kui ma paari nädala jooksul õudusega silmis südamest ei haara ja maha ei sure, siis on lootust, et pean kevadeni vastu.