(pealkiri puudub)

Mingi huvitav asi toimub siin Vallikraavi tänaval, eriti varahommikuti ja hilisõhtuti. Kuna siin on nii vaikne, siis inimesed, kes siin neil aegadel kõnnivad, arvavad ilmselt, et läheduses pole ühtegi inimest ja käituvadki nii, nagu nad siis käituksid, kui teaksid, et oleksid üleni üksinda. Nad muidugi unustavad mu valvsa pilgu neid jälgimas oma rõdult. Ja veab mul, sest väga põnev.

Kõige tihedamini tuleb ette inimesi, kes omaette räägivad. Vaata, nagu lapsed aeg-ajalt omaette räägivad. Selliseid lapsi näeb muidugi igal pool, ka rahvast täis tänaval. Täiskasvanuid mitte nii väga. Ja enamasti räägivad omaette vanemad inimesed, aga mitte ainult. Vahel vaatavad kõrvale ja taha, ilmselt lootuses seal mitte kedagi kohata. Eile näiteks rääkis üks naine oma koeraga.. omaette.. vist.. või lapsega. Selline spetsiifiline intonatsioon oli, nagu räägiks koera või lapsega. Tead küll.

Ja siis ükskord öösel kõndis mööda üks naisterahvas, no umbes minu vanune äkki (plika siis) või pisut vanem, üleni kontsadega ja peene mantliga ja väga selline.. tead küll. Soeng kenasti sätitud ja. Ja just siis, kui ma hakkasin mõtlema midagi seoses hoolitsetud ja kenade inimestega, rögastas ta peaaegu kõrvulukustavalt (sest nii vaikne oli) ja lissalt sülitas maha. Ja mitte nagu mingi nunnu sülitamine (mis on nunnu sülitamine?), vaid nagu ehtne madrus. Või mingi tegelane, kes robustselt rögastab. Sellele vaatasin küll järgi nagu päris eestlane, et mis mõttes.