Kõige tihedamini tuleb ette inimesi, kes omaette räägivad. Vaata, nagu lapsed aeg-ajalt omaette räägivad. Selliseid lapsi näeb muidugi igal pool, ka rahvast täis tänaval. Täiskasvanuid mitte nii väga. Ja enamasti räägivad omaette vanemad inimesed, aga mitte ainult. Vahel vaatavad kõrvale ja taha, ilmselt lootuses seal mitte kedagi kohata. Eile näiteks rääkis üks naine oma koeraga.. omaette.. vist.. või lapsega. Selline spetsiifiline intonatsioon oli, nagu räägiks koera või lapsega. Tead küll.

Ja siis ükskord öösel kõndis mööda üks naisterahvas, no umbes minu vanune äkki (plika siis) või pisut vanem, üleni kontsadega ja peene mantliga ja väga selline.. tead küll. Soeng kenasti sätitud ja. Ja just siis, kui ma hakkasin mõtlema midagi seoses hoolitsetud ja kenade inimestega, rögastas ta peaaegu kõrvulukustavalt (sest nii vaikne oli) ja lissalt sülitas maha. Ja mitte nagu mingi nunnu sülitamine (mis on nunnu sülitamine?), vaid nagu ehtne madrus. Või mingi tegelane, kes robustselt rögastab. Sellele vaatasin küll järgi nagu päris eestlane, et mis mõttes.

Elu on kiireke neil aegadel. Mõtlesin selle kooliga ikka ühele poole saada siin ja see on oma aja söönud. Söönud niimoodi, et mul esimese hooga ei tule pähe, millal ma viimati õues käisin. Arvatavasti saab pooleteise käe sõrmedel üles lugeda need korrad viimase aasta jooksul. Ja muidugi ma tahaks rohkem sõpru näha ja juttu rääkida, aga pole üldse jõudu kuidagi. Pole jõudu, noh. Ja siis veel töö ka ja. Mitte et ma kurdaks. Ma olen kõigega üldises plaanis üsna rahul hetkel. Välja arvatud see sõprade nägemise koht, aga seda saab parandada. Juulis lähen Keidi poole elama, peika jätan kassiga koju.

Juulis peaks vist autukooli ka minema. Saab lõbus olema, mkm. Ja juulis on puhkus, mille peale ma veel väga hiljuti isegi mõelda ei osanud, aga kui natuke pressida, siis mõtlen kenasti. Väga imelik on ette kujutada hetkel, et midagi tegema ei pea.

Ja tegelikult, selle kiire elu juures on.. häid asju ka, st valdavalt head ongi. Ma olen vist kunagi sellest rääkinud ka, aga nii palju parem on teha palju asju, kui eriti mitte midagi.

Samas olen kokku puutunud ka nimega Chätlyn. See paneb küll lapsevanemale mõtlikult otsa vaatama ja mõttes küsima, et mis sul valesti läks?

Siis eelmisel reedel mõtlesin, et proovin, kas veel mäletan, mida see lõbutsemine endast kujutab. Mäletasin ja laupäeva hommikul veel teravamalt. Sellest hoolimata lähen proovin täna uuesti. Enne kodus väike hõõgvein ja piparkoogid ja.. sest jõulud on ju. Mul pole üldse mingit jõuluasja sel aastal, sest miljon muud värki on teha ja lund ka pole ja.. aga küll ta tuleb. Emps pole isegi haiglas sel aastal, nii et kõik tõotab õnnestuda.

No ja siis veebruari lõpus, täpselt Mirjami sünkaril lähme me oma peikadega Lissaboni natukeseks ajaks. Viieks päevaks vist. Heldimuspisaratega silmis kujutan elavalt ette, mis pilke ma Mirjami peikalt saama hakkan iga pildistamiskatsetuse peale nendest.

Aga hop-hop-hop nüüd, kui ma paari nädala jooksul õudusega silmis südamest ei haara ja maha ei sure, siis on lootust, et pean kevadeni vastu.

Mandlite eemaldamine, aga mitte mul. Ja mida rohkem ma neid operatsioonijutte kuulen, seda enam ma loodan, et nad mulle ikka külge jäävad. Sest hirrrmus. Ma hakkaks juba enne operatsiooni nutma, ma arvan. Nutaks kogu aeg. Ja kardaks. Lööks näkku kõiki õdesid ja kogu komplekt. Nagunii.

Siis selline põnev uudis, et mul läks vana tööarvuti katki. Aku läks läbi ja usb jamas ja.. ja nüüd mul on uus. Peika ütles, et väga hea videokaart ja mingid protsessorid, ülipeen. Mulle meeldivad lissalt skriinseiveri mullid. Ei saaks must head arvutimeest.

Ja siis üks asi, mida ma olen mõelnud juba mõnda aega ja et kas seda saaks kuidagi muutma või.. või ma lissalt olengi selline. Et kui on mingi asi, milleks peab valmistuma. Koolis. Mingi kontrolltöö näiteks. Siis ma avastasin, et ma olen üks nendest nõmedatest, kes terve aja igiseb, et maijossska, niuniu, ja lõpuks teeb töö väga heale tulemusele. Ma ei väljenda seda küll nii nõmedalt, et ma ennast ei salliks sellepärast, aga ma mõtlen küll niimoodi. Ja see tuleb sellest, et ma pean iga kord olema 100% ette valmistatud. Ei saa ju minna tegema tööd nii, et vast saab läbi või et “no ma oskan suuremat osa, kindlasti läheb kenasti”. Peab ju kõik 3523 korda üle vaatame ja õppima ja meelde jätma ja.. ja see on nii tüütu. Et kui ma end 100% kindlalt ei tunne, siis on häving ja hukatus. Ja see pole mingi lahe asi, et oo, ta on nii maksimalist, ei ole üldse. Lissalt mingid loll asi, võiks palju vähem põdeda ja lissalt.. teha. Ja mitte õppima neid asju, mida ma nagunii teadma ei pea. Aga ma tahan. Ja siis õpingi.

Kuidas saaks teha nii, et ma enam ei tahaks? Või kuidas teha nii, et see rahulolu tööd kätte võttes ja kõiki vastused ilma mingisuguse vaevata paberile kirjutades nii suur poleks? Sest ma pole isegi mingi õppimisnugis ega midagi. Ja see kõlab juba, nagu ma oleks. :(

Võib-olla ma reageerin füüsiliselt sellele teadmisele, kui kiireks mul nüüd kohe läheb. Ja-jah, ise ma selle supi keetsin ja selles nüüd magama pean. Aga siiski. Või siis ei-ei, peab olema positiivne, jah-jah. Ei, tegelikult polegi hullu, aga millest ma ikka siia kirjutan..

Et muretesime voodi? Jep. Kuigi mul pole kunagi midagi madratsil magamise vastu olnud, siis mind hirrrrmsasti häiris see, kui hommikuks oli padi madratsi ja seina vahel. Kohe nagu hakkas sügelema, umbes nagu.. nagu mingi asi, mis pidevalt häirib, aga mitte niimoodi intensiivselt, vaid vaikselt ja peaaegu märkamatult. Kogu see madratsi tagasi liiiigutamine ja “ära-hüppppa-see-liigub-paigast”, “ma-ei-hüpppppagi..” Nüüd on palju mõnusam.

Seoses sellega avastasin, et mulle väga meeldib haamerdada ja kruvida. Kui nüüd veel uudiseid jagada.

Sellise salapärase postitusega murran vaikuse, mis siin pikalt-pikalt valitsenud on.

Ära sa arva, et ma nüüd ei jäägi rääkima oma edusammudest suitsetamisest loobumisel.

Ja see on ka vist ikka õige, jah, et üks päev korraga. Sest ma igal hommikul ärkan ja kuidagi mõtlen, et see on ajutine, see mittetegemine. Ja et huvitav, kaua ma veel ei suitseta ja millal siis juba saaks. Aga see pidigi olema vist niimoodi, see mõtlemine. Ja et see läheb üle millalgi. Ma loodan..

Muidu on tšillbill, suus on värskem tunne ja ma ei tea, kas ma kujutan ette, aga kuidagi parem on hingata. Ilmselt kujutan, sest alles 4 päeva. Aga ikkagi. Peab praegu mõtlema nendele headele asjadele ja puha.

Premeerisin end eile uue tassiga, sest vanalt tassilt värv juba koorub ja ei viitsi mingi surma saada. Ma võin näidata ka.

Seal oli samasugune beežikas ja tumesinine ka, aga ma võtsin sellise. Ilmselgelt. Ja ma isegi ei ütle, kust ma selle ostsin, sest õumaigaad, onju.

Need kõrsikud seal vasakul olevas kollases pakis on täpselt suitsupaksused.

:(

Esiteks muidugi rahaline pool, ma arvestasin uuesti seda rahakulu ja sain jälle sama tulemuse nagu kõikidel eelnevatel kordadel – kuus läheb suitsude peale ca 70 €, võib-olla ka natuke rohkem. Mis on ju üleni raha, sellega saaks igast asju teha. Ja see on ainult ühes kuus.

Siis teiseks muidugi see, et ma plaanin ju kindlasti emmeks saada ja ma ei ütle, et nüüd kohe lähiajal, aga mitte ka liiga kauges tulevikus. Ja siis ma jätaksin ju nagunii maha. Ja mu loogika ütles, et kui ma siis nagunii jätaksin, võiks juba praegu jätta, sest vahet pole ju.

Ja kolmandaks kogu üleüldine tervis, eks (mul tulevad need esiteks, teiseks, kolmandaks asjad selles järjekorras, millises nad mulle pähe hüppavad, ei ole tingimata tähtsuse järgi kirja pandud).

Ja ma muidugi väristan õlgu kõikide endiste suitsetajate peale, kes pärast loobumist suitsetajate seltskonns nina kirtsutavad ja huh ja häh. No ime muna. Suitsetamine on mõnus ja kui need eelnevad argumendid poleks juba mõnda aega mu kuklas istunud, laseks ma kenasti edasi. Sest mulle lihtsalt meeldib suitsetamine. Ja see, et mina selles loobuda proovin, ei tähenda kohe üldse mitte, et teised sama tegema peaks. Või et ma nüüd kuidagi vaataks nende peale ülevalt alla. Ajuvaba. Aga on küll selliseid inimesi. Oma silmaga olen näinud. See on lihtsalt hetkel see, mis ma tunnen, et minu jaoks oleks parem.

Ütleb ta ja pistab järgmise nätsu põske.

Laibakett. Nii õudne.

Jätkuvalt, minust saaks hea ema.

Ja nii külm on, mis mõttes? Käisin eile vannis isegi. Ja ma käin vannis ainult talvel ja siis ka väga harva. Sest kesse viitsib.

Ja muidugi vaatasin True Bloodi ka ära ikka nii kaugele, kui sain. Nõrk. Oleks siis võinud hooaja ära oodata, aga ei!

Siis proovisime sel nädalal eksperimenteerida rahaga, st kas on võimalik seda kokku hoida, kui osta korraga ära terve nädala söök ja kõik söögid põmst ise teha ja vältida mingeid kalleid valmistoite. Toidu peale läks kuskil 30 € (k.a kassiliiv ja paar pk suitsu) ja suurem osa sellest on veel alles. Nii et paistab, et mõistlik idee.

Rohkem ei oskagi midagi öelda. Eks ma teen oma suu lahti, kui mulle miski jälle ei meeldi. Neist asjadest kirjutan alati hea meelega.

Keit rääis juba kaua aega, et ma peaks Vampire Diaries’i vaatama ja et mulle kindlasti meeldiks. Aga juba see nimi kõlas nii nõmedalt, et. Aga ma teadsin ka, et ta vaatab True Bloodi ja kui ma selle kohta küsisin, siis ta arvas, et see mulle ei meeldiks. Lissalt. Ja kui keegi arvab, et mulle miski ei meeldi ja ta oma arvamust minu jaoks piisavalt hästi ei põhjenda, siis hakkab kohe sügelema, et mh, miks. Kas see peaks mu kohta nüüd midagi ütlema või miks mulle lissalt ei meeldiks? No ja proovisin siis. Proovisin järjest kolm hooaega, ise nii unine juba kl 4 hommikul. Nüüd ma jätan neljanda hooaja vaatamata, et saaks järjest jälle. Järjest on lemmik.

Ja hakkasin pärast seda Vampire Diaries’i ka vaatama ja leidsin kohe, et oleks pidanud seda ikka enne vaatama. Sest sügaval häälel “ma olen juba 145 aastat vana…”, sa oled tatikas võrreldes vampiiridega, kes on 2000 või 3000 aastat vanad, sa pole mingi lahe. Ja see pole mingi lahe, et sa oled 145 aastat vana ja sebid mingi 17-aastase emu-tšikiga. Ja üldse, mingi high school.. asi ja. Ma ei saa kuidagi tõsiselt võtta kogu asja, kui ma tean, et nad on seal kõik 17-aastased. Nii et ma kujutan ette, et nad on kõik 23-24. Niimoodi on vähemalt loogiline, et oma paar aastat noorema venna kohta öeldakse, et “he’s just a kid”. Sest sa oled ju 17-aastane elukogenud naine, kamoooon.  Aga ma olen kuulnud, et see lugu läheb väga heaks, nii et vaatame. Mul oli lissalt nii hea asi, millega võrrelda ja sellepärast vist.

Ja homme on sünkar, wheee!

Tuli kuidagi jutu sisse peiks ja sellega kaasnev. Küsiti, et nohh, kaua me siis juba koos oleme olnud ja saades vastuseks, et kuskil poolteist aastat, naerdi kavalalt, et no praaaegu on teil siis küll ilusad ajad ju, oodake, oodake, heheheee. Suu kriipsuks ja mõtlev korts kulmude vahele.

Ma tean oma elust, vähemalt mäletan, ainult kolme taolist juhtumit. Üks oli, kui ma olin väga noor, olin päeval Zavoodis ja toetasin pea oma selleaegse peiksi sülle ja öeldi nunnult naeratades, et “kunagi istusin mina samamoodi oma peiksiga”. Teine kord oli kuskil äkki aastake tagasi, kui öeldi samamoodi, et oodake, oodake, praegu ongi ilus aeg. Ja kolmas kord nüüd.

Ja ma ei saagi päris aru, miks sellist asja tehakse. Kas teatamaks teistele, et pärast aastate möödumist pole asjad enam nii, nagu nad ehk alguses olid? Et nagu oled tark ja asjatundlik ja tead, kuidas elu käib? Või siis lissalt tuleb mingi superior tunne, et näedsa, ma olen nii kaua suhtes olnud, sa ainult nii kaua. Äkki mingi üldine kibestumust, mida tuleb levitada, sest muidu pole õiglane?

Poolteist aastat on siiski üsna pikk aeg, eriti kui olla selle aja jooksul praktiliselt koos elanud (aitäh, Mirjam). Ma juba tean inimest, krigistan küll aeg-ajalt hambaid tema omaduste peale (nagu tema ilmselt minu omade peale), aga tunnen alati head meelt, et ta mind kodus ootab, kui ma kuskilt tulen. St ma näen, et siin pole enam midagi uut tulemas.. tahan ma öelda. Ja mulle täiesti sobib see kindlustunne ja see, et ma tean, et ta ei muutu mingisuguseks sitapeaks paari aasta pärast. Sest kui sa mu peiksi tead, siis.. onju.

Ja muidugi ei saa ma väita, et tean täpselt, kuidas nüüd asjad lähevad ja kuidas meiega lood on näiteks 5 aasta pärast (hoolimata sellest, et ta sitapeaks ei muutu). Aga mul ei ole vaja ka inimestelt kuulda, et oooodake, küll siis näete. See, kui sul läks sitasti.. mul on päriselt kahju, aga mina pole sina. Ja sina hoia oma kibe naer endale, sest nii pole üldse ilus.

Ükskord talvel oli peiks siin külas. Ja oli hilisõhtu ja ma tulin just pesust. Ja olin ja siis vaatasin, et peiksi pole kuskil. Kõik toad vaatasin läbi, pole. Ja läksin siis voodisse, kõik oli hästi vaikne ja pime, võtsin arvuti ja järsku pistis ta oma käe aeeeglaselt tekikuhja alt välja. Südarsüdarsüdar. Ja kui ma talle ütlesin, et mulle see ehmatamise asi ei meeldi, siis ta ei saanud üldse aru, sest mänguline ju.

Nüüd ma teen talle aeg-ajalt mängulisust sellega, et kui ta wc-st välja tuleb, siis ma lissalt seisan hästi ukse juures ja kui ta ukse avab, siis võpatab üsna korralikult. See on selles mõttes hea trikk, et sa tegelikult ei teegi midagi, lissalt seisad ukse juures, aga see ehmatab ära küll, kui sa ei oota, et keegi seda teeb. Oleme mängulised, tema alustas.

Hambaharjal läksid patareid läbi ja ma pean nüüd mingi hõõruma. Ja see otsik pole isegi hõõrumiseks mõeldud.

Ma sulle räägin ühest avastusest veel, mis ma tegin. Vähemalt osaliselt.

Millegipärast.. olen ma tähele pannud (bear with me now).. et kui keegi räägib sulle kellestki, kellel on mingis suhtes hästi läinud temast olenematutel põhjustel ja sa selle peale ütledki, et oo, siis tal on päris hästi läinud ja kui sul juhtumisi on sama koha pealt hästi läinud, samuti sinust olenematutel põhjustel, öeldakse kohe, et a sul ka ju. Ja see on selline naeratust esilekutsuv mõtlemiskoht. Sest muidugi on. Ja ma mõtlen sellest tihti, et mul on. Sest mul on, selle koha pealt vähemalt. Aga millegipärast, mulle tundub, eeldatakse, et sa räägid pidevalt just nendest asjadest, mis pole hästi ja neist kohtadest, kus sul pole vedanud. Ja kui sa mainid kellegi teise kohta, et tal on hästi läinud ja sul juhtumisi on sama koha pealt hästi läinud, siis tuleb mingi imeliku tooniga “sul ka ju”. Umbes nagu sa ei tohikski öelda, et tal on hästi läinud, kui sul on endal ka. Sest sul on ju ka. Või kas see on nagu meeldetuletuseks öeldud? Või äkki see tekitab inimestes lissalt mingisugust kibedustunnet, et sul on hästi ja neil selles mõttes ehk nii väga pole? Või siis lissalt ongi huvitavam kuulda neist asjadest, mis kellelgi halvasti on..